Kolmapäev, 26. september 2018

Ironman Italy 2018

Mõte minna Itaaliasse IMi tegema oli tegelt mul juba ammu. Juba 1-2 kuud enne Tallinna IMi. Kuna tegu oli ühe Enerviti poolt toetatava üritusega siis miks mitte siduda töö spordiga. Mõeldud tehtud.
Ma nimelt ei teinud üritusest enne juttu sotsiaalmeedias kui see alles käes oli. Vähesed teadsid sellest, et 7 nädalat peale Tallinnat plaanin veel ühe IMi teha. Üks eit meie sõpruskonnast lahkus tänu sellele grupist, et ma viilisin kinnitamast, et ma lähen Itaaliasse..edu talle! Aga mis seal ikka, one goes other comes 😊

Aga see selleks. Reis Itaaliasse oli tõsiasi. Polnud ma varem seal käinud. Uurisin veidi „PeastMarialt“ kuidas too üritus oli, kuna ta oli seda sama võistlust aasta tagasi läbinud. Ütlen ausalt siis sellist võsitlust ma ei oodanud, aga nüüd siis kõigest ükshaaval.
Kindlasti tahaks ma mainida kui palju sai ettevalmistust tehtud. Kuna Tallinna IM oli just olnud siis kerge vurts oli sees. Põhimõtteliselt oli mul sama palju aega treenida nagu Tallinna IMiks. Plaan oli küll hea aga teostus halb. Ma ei hakka pikalt siin kõiki nädalaid lahti kirjutama aga kokkuvõtteks sai ettevalmistus selline.

Kuu                  1.nädal 2.nädal         3.nädal 4.nädal
August            0h trenni    3h trenni       3h trenni      4h trenni
September      8h trenni 5h trenni     VÕISTLUS

Plaan oli teha sama ettevalmistus mis Tallinna IMiks tegin, kuid alati ei lähe nii nagu soovid. Seega midagi ma nagu tegin aga vist mitte piisavalt. Enamus tabelis toodud tundidest on rattaga tööle ja koju sõidud. 2 ujumist oli Tallinna ja Itaalia vahel. Mõni spets rattatreening ja mõni jooksutrenn.
Et siis miks ma ei treeninud? Võibolla olin väsind just Tallinnaks tehtud ettevalmistusest. Aeg oli end pühendada perele ja kodule.

Hommikune ärasaatmine lennukile.


Neljapäev 20.09
Hommikul kell 7 läks lend Saksa, Jaana ja Põnn saatsid mind ära. Jah, ma läksin täitsa üksinda kuna tegu oli nii kiirega reisiga siis ei hakanud nad kaasa tulema. Põmm sinna, IRONMAN ja põmm tagasi.

Air Dolomitiga Itaalia suunal.


Kell 9 olin Saksas, seal ootasin mõne tunni ja edasi Bologna suunas. Saksa lennujaamas juhtusin kogemata kokku Andreiga. Olen kunagi proovinud teda ujuma õpetada, ei tea kas sellest kasu ka oli. Aga, et edaspidi mul õpetamine paremini läheks siis võin vaikselt kuulutada, et peagi olen paberitega ujumistreener.

Andreiga kohvitamas.


Saksast edasi Bologna suunal läks reis kiirelt. Tund sõitu ja puudutasimegi Itaaliat.
Bologna lennujaamast pidi minema buss Cerviasse 2 tundi. Oli ka valida rongiga minek aga siis oleks pidanud rattakohvriga ringi jalutama. Meid oli ootamas seal 4 inimest ratastega ja 3 ilma rattata. Saabuski siis kohale meie transport mis ei olnud väga suur. Kergelt kartsin, et ei mahugi peale aga lahendasime asja ära. Transpordiks oli saadetud meile marsuut takso. Pagassi mahtus 1 ratas ja teised rattad panime sisse, käiguvahesse. Sõit möödus ilma tõrgeteta.

Bolognast Cervia suunal, rattakohvrid vahekäigus ja kõik on õnnelikud.


Cervia, mida rohkem linna sisse sõitsime muutus ta ilusamaks. Meid pandi maha kuskil keskplatsil, sealt edasi jalgsi paar km kuni hotellini. Ülejäänud päeva käisin tutvusin Itaalia Enervitiga ja õhtul panin ratta kokku. Võistlusnumbrit kätte ei saanud kuna too oli juba suletud.

Enerviti finishi koridor.


Reede 21.09
Hommikul nautisin hommikusööki. Olin harjunud sööma ikka putru aga Itaalias vist seda väga ei pakuta. Pidin sööma saia juustu ja singiga lisaks muna ja kõrvale mõnus kange kuum kohv kuuma piimaga. Kuna samas hotellis majutus ka kogu Enerviti meeskond siis oli hommikuti ka Enerviti toidulaud. Seal leidis Enervit Carbo Flow laadimispulbrit, erinevaid küpsiseid, müslisi ja palju muud mida nad toodavad. Edasi nägi päev välja nii, et läksin võtsin numbri välja ja läksime Pirminiga ujuma.

Tegin ka kahe Itaalasest triatloni staariga pilti


Minu jaoks suureks üllatuseks oli vesi hullult soolane. Ma kergelt kartsin, et ma ei harjugi sellega ära aga mis seal ikka teha, tuleb harjuda. Peale ujumist sõime lõunat ja siis liikusin tagasi hotelli ratast kokku panema. See sai kokku siis tegin kerge 1-2km ringi ja kontrollisin kas kõik töötab. Edasi oli minu aeg ratas ära viia vahetusalasse. Tegu on vist maailma kõige pikima vahetusalaga. Ca 500m sain mina ühest otsas teise. Ehk siis kui me võistluse ajal ujumisest välja tulime siis oli vaja umbes 1km kokku joosta, et rattaga sõitma saaks hakata. Aga ratas sai ära pandud ja vahetusala kotid ka.
Samal päeval käisime veel pastat söömas Pirmini ja tema famiiliaga. Õhtul koju ja tuttu ära kuna järgmine päev oli vaja vara ärgata.

Hommikune finishikaar. Varsti olen ma jälle siin.


Laupäev 22.09 võistluspäev
Äratus kell 4:30 kuna siis hakkas hommikusööki saama. Sõin ära ja kell 6 võtsin suuna vahetusala poole. Mul oli vaja rattale peale panna joogipudelid joogiga ja energiageelid+batoonid. Seekord läksin juba mõttega süüa iga poole tunni tagant 2 geeli ja teine pooltund batoon. Üldiselt võin juba öelda, et energia auku mul seekord ei tekkinud.
Asjad sai rattale ära pandud ja läksin edasi stardisuunas. Vahetult enne starti panin jooksudistantsi „Special needs“ kotti Eesti lipu, et sellega finisheeruda nagu traditsiooniks saanud on.

Ujumine – kuna ma olin teinud Tallinna ja Itaalia IMi vahel vaid 2 ujumistreeningut basseinis ja ei ühtegi avavees siis ma ei oodanud ka siit mingi ulme head tulemust. Sellegipoolest liikusin alla 1h ujujate gruppi. Ja stardipauk kõlaski, esimestel minutitel probleeme polnud. Kui juba kaugemale olime jõudnud siis suure ähmimisega tõmbasin korduvalt vett suhu-kurku. Rõve mega soolane vesi häiris mind. Aga tuli ära harjuda ja edasi ujuda. Meie võistlus oli „Australian exit“ ujumisega, see tähendas, et me ei ujunud kõike 3.8km korraga nagu Tallinnas tegime vaid tulime korraks 1,9km peal veest välja, tegime liivapeal kiired sammud ja tagasi vette. Minu imestuseks oli 1,9km aeg midagi 32minutit. Mõtlesin endamisi, et okei..teine osa on kindlasti raskem ja tuleb kukkumine…seega aeg võiks tulla 1:05-1:10. Tegelikult läks just kergemaks kuna keha sai soojaks ja hingamine paika. Sain korra ka käega puudutatud millimallikat kes minu ette tuli. Nad oli seal vees ujujate vahel ja alla ja igalpool. Nad olid umbes arbuusi suurused, sellised suuremad 6-8kg arbuusid noh. Jummala suured elukad. Viimasel sirgel ujusin kogemata ka vasaku näo poolega temas üle ja sain kõrvetada. Pool nägu + kõrv kipitasid kuni rattasõidu poolepeale. Ujudes mõtlesin, et saaks juba välja ja rattapeale. Ujuminse lõpp tundus mulle tugev ja saingi selle tehtud. Jällegi imestasin, et 1h ja mõned sekundid peale. Ülikõva, et siis ei peagi treenima vä? :D  Ujumise aeg oli: 1:00:12

Ratas – jällegi oli mul ettevalmistus kehv ja üritasin end tagasi hoida. Esimesed kilomeetrit kogunes vaevaliselt, st väga vaikselt. 20..40..60km jne. Rajal oli ka palju vaadata, kas oli äkki sidruni ja avokaado istandused. Ei puudunud ka viinamarja põõsad. Ühesõnaga vaatasin palju ringi ja nautisin mugavat sõitu. 180km oli meil jaotatud 2 ringi peale. Iga ringi keskel oli ca 1 km tõus mäkke. See võttis juba esimesel ringil mul jalad värisema. Samas tagasi tulles alla sealt oli küll mõnus ja sai pikalt puhata. Esimese ringi lõpus tundsin end hästi, mõtlesin, et kas ka rattaks polnudki vaja treenida ja siit võib hea aeg tulla. Aga see oli vist liialt hõisatud, peale 100km hakkasin väsima ja sõitsin enamuse ajast juba asendist väljas. Peatusin punktides, rääkisin juttu ja sõin rahulikult end täis. Raja kõrval seisis ka üks kuradi ilus Insignia, valget värvi, väga ilus oli raisk. Sõitsin sealt ju 2 korda mööda ja see jäi silma 😊 Ratta ajal käisin 1 korra ka vetsus. Mida aeg edasi rattaseljas sain aru, et ma olen ikka vist jooksja… Et saaks juba rattaseljast maha ja jooksma…ma olen ju ikkagi jooksja..haha..tegelt oli mul lihtsalt rattast juba kopp ees ja hakkasin vabandusi välja mõtlema. Rattasõidu tegi ka väga raskeks ilm. Suht terve aja oli päike lagipähe. Varjus nägin, et näitas 30kraadi sooja, päikse käes oli see siis äkki 35 kraadi. Ma ei olnud varem näinud, et keegi seisab rattaga rajakõrval ja lihtsalt oksendab. See oli minu silmadele esimene kord seda näha, ja neid oli seal rohkem kui ühe käe sõrmi mul. Ratta aeg oli: 5:51:55

Jooks – Kui rattalt maha sain siis olin kindel, et proovin midagi veel päästa. Tegin vahetusalas kiirelt vahetuse ja edasi jooksma. Jooks oli meil jaotatud 4 ringi peale. Isenesest trass oli ilus, mere ääres, jõe kaldal, linnas jne. Rahvast oli koguaeg pealtvaatamas. Esimene ring möödus kenalt. Aga mida aeg edasi seda raskemaks läks. Teisel ringi tegin juba kõnnipause joogipunktides. Ilm oli lihtsalt nii vastikult palav, et lihtsalt ei suutnud. Eks ka alatreenitus mängis rolli. Jällegi nägin inimesi puude najal oksendamas ja istumas. Pajud kõndisid, seda tegin vahel ka mina. 2 ringi ajal nägin ka Pirmini fännklubi, sealhulgas ka Mikk Sampkat. Tänan teid ergutamast. 3 ja 4 ring olid lihtsalt kannatamine. Juba hakkas pimedaks minema ja sain tunda kuidas on pimedas lõpetada. Samas oli lahe kuna tean, et mida lõpupoole sa finisheerud seda rohkem rahvast sulle kaasa elab ja ergutab. Jooksu aeg oli: 4:53:57


Koguaeg kokku : 12:01:41

Kokkuvõttes võin öelda, et targem on ikka teha mingisugunegi ettevalmistus. Pelgalt nii suvalt peale minna pole väga nautimine. Aga ma ei mõelnud kordagi, et enam ma seda ei tee. Kindel see, et uuel aastal olen kusagil jälle stardis! Edu kõigile ja kohtume spordirajal.

Tagasitulles ootasid lähedased mind üllatusega lennujaamas, aitähh Jaana, Põnn ja Ema :)

Minu kullakallis Põnn aka Emily 


Veel pilte:

Pizza peale võistlust.

Rannas, puhkan.

Rattarajal sain kombe selga päevitatud.

Ka kohalik õlu tuli ära proovida.

Saksas jälle ootamas oma lendu Tallinna.

Tänan tähelepanu eest!


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar