Laupäev, 16. mai 2015

Elu on ilus, kui ilm on ilus :)

Tere taas rumal Toomas,

Kirjutan Sulle järjekordse meelespea tulevikuks millest ma loodan, et Sa ka õpid! : mina ise endale :)



Panen siis midagi jälle kirja, et tulevikus oleks millest õppida, ehk :)

Ei ole ma veel terveks saanud ja siiani olen jooksuvõimetu. No saaksin joosta tegelt juba küll aga tunnen, et midagi on veel sees. Pole kaua jooksusammu teinud ja kui nüüd kohe peale hakata siis võib see sama kiirelt tagasi tulla. Olen ca 10 korda käinud taastusravis kus muditakse mu vigast kohta lootes, et seal hakkab siis ainevahetus kiiremini tööle ja aitab vigastusel paraneda kiiremini. Ütleme ausalt, siis asi on paremaks läinud küll kui algusega võrrelda. Kuna vigastus on niivõrd kaua olnud juba siis ongi normaalne, et ta ka kohe ära ei kao. Olen väga kannatlik olnud ja pean veel vastu kindlasti! Omas peas olen ka juba leidnud lahenduse kuidas endiselt liikumises olla.
Kuna oma põhiala "triatloni" individuaalselt teha ei saa siis võtan 100% osa kõikidest triatlonidest võistkonna arvestuses kuhu vähegi saan minna. Kindlasti teen kasvõi jalutades kaasa Trismile 111 distantsi, see on juba kui traditsioon mida ei saa jätta tegemata(tänud sõnad Ain-Alarile nii vägeva ürituse eestvedamise eest!) Võistkondlikud teen kindlasti täie tõsidusega kaasa, konkurendid värisege!!! Ma olen kõvasti talvel ujumist parandanud ja tulemused on juba paranenud kui eelmine nädal tegime test ujumist. Ütleme, et see treeningplaan mida ma hetkel teinud olen on mind edasi arendanud ujumises, vaatamata sellele, et joosta ei saa. Aga see olgu siis nagu ikka igaühe saladus kuidas ta enda edu saavutab, trennis oleme sõbrad aga võistlustel ikka ju konkurendid :)

Lisaks võistkondlikele triatlonidele võtsin ka Trismile´lt pakkumise vastu lüüa kaasa Estonian Cup rattamaratonide sarjas Trismile tiimi all.
Mina kes ma olen 3 aastat üldse rattaga sõitnud ja seda ka ainult maanteed siis ei osanud ma maastiku sõidust midagi nii rasket oodata!
Oli siis esimene etapp juba mõninädal tagasi Vooremäel. Räägin pisut sellest.

Onu Toomas ja Isabel (õelaps)

Nagu ikka olen ma endast väga lugupidav meesterahvas ja arvan end igalalal parimaks, no vähemalt arvan, et ma saan hästi hakkama. Seda tegin ma ka siis maastiku sõidus. Kuna olen 3 aastat ratta seljas juba ringi vuranud siis arvasin ka, et mis siis saab rasket olla seda teha metsas, et lihtaslt teine keskond ja ratas jne. Kuid eksisin rängalt. Start Vooremäel, olen seal 700 ringis ja rivis pea, et viimane. Mõtlesin nagu ikka, et "kurat, nüüd tuleb ju nendest kõikidest vähemalt 400 inimesest mööda sõita kuna ma olen ju rattur". Okei, alguses olin ja sirgetel kruusa lõikudel kiire ja esimene kes vedama läks ja eest kimas teistel. Aga no seda lõbu ei jätkunud kauaks. Kui jõudsime ca 20-30km peale kui hakkasid need "õiged" mäed alles tulema siis sain aru, et ei ole ma ühti nii kõvamees :) See kuidas teised minust sirgeseljaga mööda sõitsid ja naerda said muutis mu arvamust koheselt. No lihtsalt nii faking mega raske on ikka paarikümnemeetrisest mäest üles sõita/kõndida ja seda veel mingi 20 korda..uhhh. Sel hetkel ütlesin endale, et "kuhu ma ennast nüüd olen lubanud". Kusjuures käisid ka mõtted peast läbi, et kui oleks võimalus siis tuleks maha kuna no nii virvendas juba pilt ees, et paha hakkab :) Tõenäoliselt oli see ka tingitud suuresti sellest, et sõin hommikul ca 6 ajal enne kui Tallinnast-Tartusse liikuma hakkasime ja no ega ma rohkem ju ei söönud. Ca 4-5h ilma söömata ja siis otse stardi minna, kõige suurem lollus mis ma oma "sportlase (loe:amatöösportlase" karjääris teinud olen. Okei eelmine aasta Saaremaa triatlonile minnes avastada 30 min enne stardi, et olen kiivri Tallinnasse jätnud võibolla trumpab selle üle aga no mul ikka juhtub :) Ühesõnaga mitu viga kokku Vooremäel ajasid mult tuju veel sõitma tulla.
Kuid asi muutus kohe kui sain esimese toitlustuspunktini kus oli "tahket toitu". Seal pidasin oma 5-6 minutilise pausi nautides banaani&rosinaid nagu oleksin olnud "Robinson Kruuso" üksikul saarel kes leidis toiduparadiisi. Kõht täis, mõni banaan ka veel tahatasku ja minekut. Ei huvitanud mind see, et banaan võib ju määrida riideid, mul oli kogemus mida võib tekidata alasöömine ja seda ma enam tunda ei tahtnud! Siis jõudsin juba Vooremäele kus liiv läks punaseks, silme-ees puud roheliseks ja pilt selgemaks(sain süsivesikuid ühesõnaga). Tuju tuli kohe tagasi, hakkasin juba vaikselt nautima seda sõitu kuni selleni mil mu tagumik hakkas mulle teada andma, et "kuule, Sa oled selle kõva sadula otsas juba vähemalt 3h juba istunud ja ma hakkan nüüd valutama..ja kõvasti, Said aru?" 
No ma proovisin sõita nii ühe-kuika teise kanni peal kui ei mingit tolku. Lõpupoole juba olin valmis kõikidest mägedest-küngastest üles kõndima, peaasi, et saaks sellest sadnulast puhtkust. Ei olnud ma juba pmst eelmisest aastast saadik rattaselja käinud, no need 2-3 sõitu mis siis märtsis tegin aga ikkagi, ise enda tegemata ettevalmistus.
Kui otsaga Lange motokeskusesse jõudsin siis olin tagumiku valuga juba harjunud ja mõtted käisid peast läbi, et kindlasti tulen ka järgmisele etapile kuna tänane läks niivõrd metsa, et vaja ju uuesti ja paremini teha :) Igaljuhul viskan ma kõikidele tublidele "maastiku vendadele" kulpi kes seda juba mitmeid aastaid teinud on ja kes on ka minuga sarnaselt võtnud selle alles sellel aastal käsile - see ei ole pehmode mängumaa, ainult kõvad jäävad ellu ja seda ma alles üritan välja selgitada kumba leeri ma kuulun :)

Pilt: Olybet facebook

AEG: 3:45:49
DISTANTS: 62KM

Homme juba uus start Kuusalus ja ootan juba väga suure huviga seda. Olen kuulnud juba, et rada pidi olemas üldiselt lauge ja see mulle ju peaks sobima. Kindlasti panen ka selle kogemuse kirja kuna siis on millega võrrelda :)

Edu kõikidele sõpradele tuleval suvisel hooajal ja okas päkka!