Neljapäev, 25. september 2014

Tunneli lõpus on valgus - asi läheb paremaks!

Noh, kuidas läheb Sul? Mul ausalt öeldes juba paremini kui varem. Tead Sa kuidas ma igatsen jooksmist, rattasõitu, seda tunnet kui on raske ja Ma ei anna sellele alla vaid pingutan vastu hambad ristis...see on parim tunne ever! Vaikselt hakkan tundma seda tunnet, et vigastus hakkab mööda minema ja saan varsti jälle mõnele mehele koha kätte näidata :)

Viimases postituses olid lõpusõnad, et tahan osaleda Kiili duatlonil ja SEB Maratonil 21km kaasa teha. Aga asjad lâksid teisiti. KIILI DUATLONil juhtus ajalugu ja seekord negatiivse tooniga. Ma pole varem mitte kunagi katkestanud kuid seekord juhts nii. Jooksin ära 10km suht aeglase-tõusva tempoga ning juba jooksu keskel tundsin, et jalg annab tunda ja kerge ei saa olema. Mäest üles joostes andis sisekülg kõige enam valu ja tõmbas mu kiirust alla. Kui 10km joostud siis haarasin ratta ja sõitma. Vahetusalas muidugi nägu naerul, ega ma olen paraku selline inimene, et isegi on mul kõik jumala sitasti siis ma seda välja ei näita. Naeratades ja teistele pealtvaatamisel jõudu soovides ma rattarajale suundusingi. Tegin ära esimese ringi mis tundus täielik enda piinamine. Teisel ringil juba küsisin endale mitu korda "kas on sellel mõtet?" "milleks ma ennast lõhun?". Sellel hetkel tulid mulle meelde kahe mehe samad sõnad, Chris McCormack ja Priit Ailt. Mõlemad on paraku mulle triatlonis suured eeskujud ja viimane veel väga hea sōber. Sõnad-mõtted mis mulle pähe lõid olid " Kuula oma keha" ja sellest aitas. See tegi mulle selgeks, et parem lõpetan tänaseks ja ravin end terveks kui muudkui lükkan edasi terveks saamist. Ja nii ma siis tulingi teiseringi pealt tagasi, pea maha suunatud, endalgi selline pilt esmakordne ja ei osanud sõpradele-tuttavatele midagi selget ka öelda - kerge šokk endalgi. 


Klõpsutas Kristjan Kajaste

                                Klõpsutas Jüri Suurkivi


SEB maratonil olin rattaga rajaääres geele jagamas sõpradele ja lisaenergia vajajatele. 

                            Klõpsutas Kirsti Jahilo

                                   Tanel Kangur oli üks abivajajatest kellele geele jagasin :)


Kes siis veel ei tea olen alates juunist kimpus olnud vigastusega, käinud perearstil mitu korda ja söönud erinevaid põletiku-valu vastaseid kangeid rohte. Eelnevad rohud pole aidanud. Kindlasti ei aidanud ravile kaasa ka see, üldse edasi võistlesin. 
Nüüdseks olen teinud mõned targad ja head edusammud. Nimelt tänu Daaniel Teet nimelisele heale sõbrale sain Kaspar Rõivassepa juurde ülevaatusele. Usun, et saime probleemi lahendamisele lähemale. 100% kindlalt veel siiani ei tea mis mul viga on aga läheneme asjale reiesisekülje ja selja kaudu. Määras ta mulle 10x UH spordimeditsiini keskuses + 14 päeva jälle kanged rohud + mass Priidu juures. Pärast esimest massazi tundsin järgmisel päeval, et asi on parem. Hetkel on UH-s käinud 1 korra, võtnud 2 päeva tabletti ja Priidul massus 2 korda. Asi läheb paremaks ja tunneli lõpus paistab juba vaikselt valgus mille poole olen sammuma hakanud. Tahan juba kirjutada siia blogi pealkirjaks "I'm Back" 
Aga seniks teeme ravikuuri lõpuni, oktoobris hakkame vaikselt Priidu eestvedamisel spartas jõusaalis lihastele toonust andma ja ujumas käima. Sisse peaks ka tooma mõned rahulikud jooksud ütles täna hr.Lõvi. 

Kutsuks kõiki ka Saaremaa Kolme Päeva jooksule 17-19.10 @Saaremaajooks.ee

Puhake, sööge tervislikult ja regulaarselt ning mis kõige tähtsam mõelge positiivselt siis läheb ka nii!